Tekst: Ann Paal
Ugandas koolitusel olev lastekirurg Ann Paal ütleb, et enamikul Aafrika lastel taastatakse ajuvedeliku normaalne ringlus šundita.
22 aastat Eestis seljaajusonga ja vesipea haigeid lapsi ravinud Ann Paal tõdeb, et nagu arenenud meditsiiniga riikides, alustati ka Aafrikas foolhappe kampaaniaga, et hoida ära närvisüsteemi raske väärarengu tekkimist beebidel. „Samas on kõige uuem kaasaegne vesipeahaigetele suunatud ravimeetod – ventrikuloskoopia – juba sündinud laste ravis paljutõotav.” Ventrikuloskoopia ajal proovitakse piltlikult öeldes pähe sisse vaadata sellise instrumendiga nagu vaadatakse magu seestpoolt, ja looduslikud ajuvedeliku äravooluteed avada. Alati ei ole vesipea kujunemise põhjuseks aga väärareng. Sageli kujuneb ajuvedeliku ringlushäire hoopis ajupõletiku, traumade või infektsioonide tagajärjel.
Dr Paali sõnul on Aafrikas suureks probleemiks emade ja väikelaste ühekülgne toitumine, vastsündinute kõrge haigestumine malaariasse ja imikute nabade halb seisukord. Enamus lapsi sünnib kodus ja traditsioonide järgselt nabasid ei seota, vaid kaetakse lehmasõnnikuga.
Kehtivad mitmed traditsioonid toitumise suhtes, näiteks naised ja lapsed ei tohi süüa loomamaksa ja kanamunasid. Ugandas on igal aastal keskmiselt 2000 vastsündinut last ajusonga või vesipeaga.
Aktiivne ravi
Kui Ameerika ja Euroopa riigid eelistavad kasutada praegu vesipea ravimiseks väga kallihinnalisi kõrgkvaliteediga shunttorusid, siis Aafrika püüab nii palju kui võimalik šunte mitte panna või äärmisel vajadusel kasutatakse 10 korda odavamaid India tooteid. Nende kogemus näitab, et nn odavam šunt ei ole sugugi halvemate omadustega. Kui vähegi võimalik, siis püütakse ventrikuloskoopia abil ajuvedeliku ringlusteed enne teist eluaastat avada ja laps ilma šundita jätta. Enamikul juhtudel see ka õnnestub tänu ainulaadsele Aafrikas väljatöötatud metoodikale.
„Lapsed on siin haiglas väga lühikest aega. Narkoosist üles ärganud beebi läheb peaaegu kohe ema hooldada ja hakkab saama rinda,” räägib dr Paal. Operatsioonihaavad on enamus suletud nahasiseste õmblustega ja liimitud, et ei oleks sidemeid ning õmbluste eemaldamise vajadust.
Eestis küllaga probleeme
Eestis on ligi 300 last ja noorukit, kes on sündinud pea- või seljaaju väärarenguga ja on ratastoolis või kasutavad kõndimiseks tülikaid abivahendeid. „Meil on kõrge haigestumistase.
Kui laste ja noorte ravivõimaluste ja -tulemuste osas oleme praegu muu maailmaga samal tasemel, siis noorte täiskasvanute jätkuravi ei ole meil üldse. See on väga tõsine probleem, sest need inimesed vajavad elu lõpuni aegajalt eriarstiabi ja kontrolli. Muus maailmas on olemas spetsiaalsed tervisekeskused seljaajusonga ja vesipeahaigetele, meil Eestis aga ei ole seni olukorda muuta õnnestunud,” nendib dr Paal. Siiski on ka edu päris oluline. Kui 20 aastat tagasi valitses hoiak, et seljaajusonga ja vesipead ei saa ja pole vajagi ravida, siis praegu teavad enamik meedikuid, et nii see ei ole. „Ilmselt peaksime nendest haigustest rääkima rohkem ka teistele inimestele. Miks muidu ehitatakse jätkuvalt maju, kuhu ratastooliga sisse ei pääse? Ratastool on ju kõndimisvõimetule oluline abivahend edasisaamiseks nagu prillid halvasti nägijale. Kuuldes, et vesipealaps tuleb lasteaeda või kooli, ei ole just tema jaoks kohta. Samas ei tule kellelgi isegi mõttesse neeruhaiget või luumurruga last eemale tõugata ja talle eluks põhjendamatuid piiranguid seada,” ütleb dr Ann Paal.
Eesti Seljaajusonga ja Vesipeahaigete Selts moodustas aprillis töörühma, mis keskendub foolhappe tähtsuse selgitamisele väärarengute ärahoidmisel. 400 mikrogrammi B9-vitamiini ehk foolhapet päevas aitab vähendada kuni 75% pea- või seljaajuga seotud väärarengute teket.
Kõik arenenud meditsiiniga riigid ja kogu Aafrika on võtnud nõuks teha propagandat tervete laste sündimiseks. „Miks me oma väikeses riigis seda ei taha siis teha?” küsib dr Paal.